Riia mäest tuli alla grupp noori inimesi, nende seas ka Lunge ja Elgula. Nad tulid Tartu Noortemaja “Sõprus” noorteoranisatsiooni “ALO” koosolekult, kuhu kuulus aktiivseid tegelasi peaaegu kõigist Tartu koolidest. Selle klubi eestvedajaks oli Ilme Tiik, kes süstis poistesse mõtte, et miks ei võiks ALO klubil olla ka oma bänd. Mõeldud – tehtud, ja Riia mäest alla tulles otsustatigi bändi tegema hakata. Kuna pilli mängida keegi eriti ei osanud ja muusikariistu ka naljalt saada polnud, siis otsustati country stiili kasuks. Esimesed instrumendid olid Elgula erakollektsioonist: 12-keelne kitarr, banjo, mandoliinid. Kõik bändi liikmed – Toomas Lunge II KK, Jaan Elgula V KK, Andres Dvinjaninov, Ivo Peetso, Tiit Nikopensius ja Urmas Helin VII KK – käisid keskkooli viimases klassis.

Ansambli esimene avalik esinemine toimus ALO kohvikklubi õhtul 28.10.1980. Uue bändi nimeks sai Miks JUTITA. Loomulikult pidi Tom põhjendama, miks siis ikkagi jutita, ja selgitus kõlas: «Miks – see määrab ära bändi stiili: M – mida, I – iganes, K – keegi, S – soovib; ja JUTITA koosneb liikmete eesnimedest: J – Jaan, U – Urmas, T – Toomas, I – Ivo, T – Tiit, A – Andres. Kõik, kogu lugu.»

Kui keskkool läbi, läks Lunge Tallinna Konservatooriumisse ja Urmas Helin samuti pealinna Georg Otsa Muusikakooli. Ülejäänud tüübid jäid Tartusse ja kuna esitähtedest nimi enam ei sobinud, siis sai koosseisu uueks nimeks Salong. Ansambliga liitus banjovirtuoos Teet Saviauk. Sel perioodil tehti tihedat koostööd Heino Elleri Muusikakooli õpilastega. 

1984 toimus järjekordne koosseisumuutus – Lunge oli Tallinnast ja Elgula vene kroonust tagasi, Dvinn hakkas Tallinnas näitlejaks õppima ja osales bändis juhuslikult, endiselt olid kambas Nikopensius (viiul ja havai kitarr) ning Peetso (basskitarr), juurde oli tulnud trummimees Aavo Valtna. See ei olnud enam Miks JUTITA ega ka Salong. Taas tekkis vajadus nime vahetada. Õnneks oli kitarrist Tiit Kõrvits meid 1981. aasta Tartu Muusikapäevadel, mil saime suurima tulevikulootuse preemia, ristinud Justamendiks, kuna tal ei püsinud see keeruline Miks jne. meeles.

Selle esialgu hüüdnime võtsid kõik kolleegid kohe omaks ja nii otsustati 1984. aastal, et just sellest saab ansambli uus ametlik nimi.  

Justament alustas rahvaliku- ja kantrimuusika mängimisega, kuigi eriti köitis bluegrass ajal kui bändis tegutses 1987. -1989. aastal Lätist pärit kitarrivirtuoos Andrei (Andy) Marder. Peale Marderi lahkumist USA’sse tuli kitarristiks Jüri Rosenfeld ja muidugi sai ka ansambli kõlapilt juurde rohkem bluesile kalduvaid kõlasid. Rosenfeldi emigreerudes Soome 1990. aastal, sai kitarrimängijaks ansambli ammune sõber Viktor Vassiljev. Ja sealtmaalt võib öelda, et hakkas domineerima omalooming, kuigi tantsuks tuleb teha kõike, mis rahvale meeldib. 

Alates 2000. aastast on Justamendi koosseis püsinud muutumatu – Toomas Lunge (klahvpillid, akordion, laul), Indrek Kalda (viiul, laul), Jaan Elgula (akustiline kitarr, laul), Viktor Vassiljev (elektrikitarr, laul), Alari Piispea (bass), Tiit Kevad (löökriistad). Stiili kohta võib öelda, et see kaldub kuhugile “eesti country rocki” kanti, päris õiget stiili nagu ei olegi… Ühesõnaga, Justament mängib justamendi muusikat.

Kuna Justamendi tegevuse algus jäi nõukogude aega, siis  kasutati “vene riigi suurt ja põhjatut rahakotti” ning reisiti palju Moskva papi eest. Käidi Poolas, Rumeenias, Ungaris, Bulgaarias, Itaalias ja Vietnamis, lõputust Venemaast rääkimata. Pärast taasiseseisvumist on reise vähemaks jäänud, kuid ikkagi on ära käidud Kanadas, Belgias, Saksamaal, Soomes, Poolas, Rootsis, Lätis ja Leedus.